vaimsel väsimusel on kaks äärmust: esimene on, kui klappides blastib fmmb, aga ma purskan tihti naerma, sest ma olen nii jubedas skisohoos, et see on lihtsalt puhas huumor, aga teine on, kui klappides blastib fmmb, ent ma vaatan tuima pilguga hinge ja kopp on ees
olen täna igasuguseid produktiivsuse ja suutlikkuse norme ületanud, homme ja ülehomme on vaja seda üliinimlust vähemalt kolmekordistada, oskan selle lõpuks ilmselt teleporteeruda ka
sellega mälestame eurovisiooni hukku kuna tänavu on esimene kord peale aastaid kui pole jälginud (teadlikult selgetel põhjustel). tean ainult et täna algab vist ja soomet ennustatakse võitjaks lol
kuidas täna nagu kõik perse on läinud ma lähen hulluks ja hakkan kohe hüsteeriliselt hirnuma keset bussi sest absurdsuse tase on ületanud igasugused piirid ja veel on pikk õhtu ees